Kui me Olustvere suveülikooli ühe osana batika tehnikas värvimist proovisime ja ettenähtud erksa punase asemel hoopis roosad lapid saime, ei osanud ma sellele esialgu mingit kasutust leida. Margot poseerib meie lapikestega:
Kui aga jõudis lähemale aeg, et Karmen hakkas kooli minema ja talle sussikotti tarvis oli, oli mul plaan olemas. Niisiis ajasin lapikesele sooned sisse ja õmblesin servadest kokku ja palun:
Lisaks oli talle ka vaja mingisugust 10x10 cm rütmikotikest, mille ma siis lapikestest õmblesin, et oleks huvitavam. Täitsin riisiga ja valmis ta saigi.
Sussikotiga jäin ma tunduvalt rohkem rahule - sai ta ju rohkem selline plikalik, aga eks kasutusse läksid mõlemad. Kotikesele sai lisandiks külge õmmeldud heegeldatud aplikatsioonid - kolm lillekest ja liblikas.
Need olid mul valmis tehtud kunagi varem ja olid ka mõnda aega mu ühe valge t-särgi küljes ilutsenud. Nüüd said nad siis endale tänuväärse uue koha olemiseks :)
Malle tuli minu juurde jutuga, et talle oleks salli tarvis... Ise päris hästi ei teadnud, et mis see olema peaks, mida ta tahab. Isegi materjalis ei olnud ta kindel. Näitasin talle siis ette, et mis mul kodus olemas on ja lõpptulemusena võtsime heidevarud välja ja hakkasime kahekesti sallikest riide peale laiali laotama. Sai selline lihtsamat moodi sall. Et sinisest heidest põhi ja mustaga pisut mustrit juurde. 
Siis sall rulli ja rull pesumasinasse. Kuna ma oma õekest nüüd juba mõnda aega näinud ei ole, ei tea ma ka öelda, et kas ta seda salli ka kannab. Kusagile märkisin ma kunagi ka salli mõõdud ja kaalu üles, kuid kuna vahepeal on mitu kuud mööda läinud, ei ole ma enam vähemalt hetkel võimeline seda paberitükikest üles leidma. Nii et seekord jääb ilma mõõtmeteta. Kui kunagi oma postitustega järje peale saan, siis saab ehk ikka korralikult kõik üles kirjutatud, mis tehtud. Praegu olen paraku mitmeid kuid maha jäänud oma tegemistest.
Poisid on mul ikka väga tänuväärsed kliendid, võtavad kõik rõõmuga vastu, mida neile teen ja kannavad uhkusega.... ja siis kiidavad veel kõva häälega kõigile, et emme tegi... Ja mina siis oma suures uhkusetundes ei saa midagi tegemata jätta, kui nad mult seda paluvad. Seekord sai mütsidele peale triigitud Abakhanist pärit aplikatsioonid. Aplikatsioonid ja teppimise niidi värvi said poisid ka ise valida.
Kui olin mõnda aega oma mütsikest kandnud tuli välja, et mu pojakestele on hädasti ka selliseid tarvis. No mis siis ikka, kui nii ilusasti osatakse küsida, kuidas ma saaksingi keelduda... Läksime siis aga Võru Maksimarketisse ja poisid valisid ise niidid, millest nende mütsid tulema pidid. Toomas valis sinise 
ja Oliver punase. 
Ja kui ma need siis valmis tegin, siis need mütsikesed püsisid palju parema meelega peas, kui eelnevalt seal käima pidanud nokamütsid. Poisid kandsid oma peakatteid uhkusega läbi järelejäänud suvekuude :)
