Peale jõule läbipõlenud kuuseküünlaid vaadates jäi mul miskipärast silma küünalde juhe. Kuna kuuseküünaldega on selline lugu, et odavam tuleb uued küünlad osta kui kõiki läbipõlenud lampe ükshaaval vahetama hakata, oli selge, et nende küünaldega pole enam midagi teha. Aga juhe oli ju ilus. Lausa nii ilus, et tuli tahtmine poistele ise öölamp meisterdada (nad on viimasel ajal muidu pidevalt laelambi kõige nõrgema reziimi peale jätnud, kuid see on minu arust ikka liiga valge). Idee polnud veel päris küps ja nii jäigi lampide küljest lõigatud juhe lihtsalt oma aega ootama. Kui veidi aega oli juba möödas ja ma juhtusin Espakisse, tuli mul meelde, et ma ju ei saa lampi ehitada, kui mul puuduvad lüliti ja pirni pesa. Lüliti oli minu nägemuses kindlasti lambi peal, mitte juhtme küljes. Niisiis sai ostetud üks pisike pesa ja nupuke lambile. Ikka veel ei olnud ma oma tööde järjekorras kindel. Mati lubas mulle lambile aluse teha. Kupli olin otsustanud teha polümeersavist. Lõpuks jõudsime kompromissile, et mina teen kõigepealt kupli valmis ja siis Mati teeb vastavalt sellise aluse, nagu tarvis. Esimene mõte oli mul savi kummuli oleva kausi peale panna. Ja et ta kausi külge kinni ei jääks, panin küpsetuspaberi vahele. Vaatasin veidike oma alust ja sain aru, et ta on liigselt suur. Väiksemat kaussi ka ei saanud võtta, kuna siis ei oleks pirn püstiselt sisse ära mahtunud. Veidike köögis ringi vaadanuna leidsin, et purk oleks ka tore. Tõmbasin siis aga sellesama küpsetuspaberi purgile peale ja üritasin teda kaane alla kinni saada. Hakkasin juba natuke tegutsema kui tulin veelgi paremale mõttele - miks mitte ehitada lamp purgi sisse! Väike telefonikõne elektrikust mehevennale ja sain kinnitust, et võin proovida küll. Niisiis võtsin küpsetuspaberi vahelt ära ja kõik võis alata. Voolisime koos Oliveriga vähemalt kaks tundi, kusjuures panin ka tema tegemisi lambi peale. 
Kui terve lamp oli kaetud, siis katsime ka ühenduskohad ussikestega, mida Oliver mulle lahkelt rullis. Väike küpsetusprotseduur ja kuppel oligi valmis. 
Paari päeva pärast oli Mati valmis ka aluse tegema. Selleks pidin mina siis töökotta minema ja talle joonistama, et mis kujuga lamp tuleb ja kustkohast juhe välja hakkab käima. Noh, erilist vaimuannet ma üles ei näidanud ja seega sai aluse kuju mitte niiväga huvitav. 
Kuid käis küll. 
Veidikene juhtmetega mässamist ja terve elamise lühisesse laskmist ja valmis ta saigi. Põhja alla liimisin tüki seemisnahka, et lamp laua peal liigselt ei libiseks ja ka selleks, et kaitsta juhtmeid pisikeste näppude eest. 
Lapsed on oma lambiga igatahes rahul ja mina ka. Kuigi Cernit purgi peal pragunema hakkas, ei ole ta senimaani sealt veel küljest ära kukkunud. Ja kui hakkabki kukkuma, siis ei ole kuigi keeruline võtta uus purk ja see näiteks akrüülidega ära värvida hoopis :) 
Olemas on ju ka võimalus lausa igaks õhtuks uus kuppel meisterdada :D
Kui terve lamp oli kaetud, siis katsime ka ühenduskohad ussikestega, mida Oliver mulle lahkelt rullis. Väike küpsetusprotseduur ja kuppel oligi valmis. Paari päeva pärast oli Mati valmis ka aluse tegema. Selleks pidin mina siis töökotta minema ja talle joonistama, et mis kujuga lamp tuleb ja kustkohast juhe välja hakkab käima. Noh, erilist vaimuannet ma üles ei näidanud ja seega sai aluse kuju mitte niiväga huvitav. Kuid käis küll. Veidikene juhtmetega mässamist ja terve elamise lühisesse laskmist ja valmis ta saigi. Põhja alla liimisin tüki seemisnahka, et lamp laua peal liigselt ei libiseks ja ka selleks, et kaitsta juhtmeid pisikeste näppude eest. Lapsed on oma lambiga igatahes rahul ja mina ka. Kuigi Cernit purgi peal pragunema hakkas, ei ole ta senimaani sealt veel küljest ära kukkunud. Ja kui hakkabki kukkuma, siis ei ole kuigi keeruline võtta uus purk ja see näiteks akrüülidega ära värvida hoopis :) Olemas on ju ka võimalus lausa igaks õhtuks uus kuppel meisterdada :D
See pääsusaba on järjekorras tegelikult nr 2, kuid viimistluse sai ta alles nüüd, viimasena. Sai viidud kingituseks Annile. Kootud lõngast Red Hart Margareta varrastega nr 4. Suurus tuli 190x100, küljepikkus 136 cm. 
Kaal 150 g. Kuna mustrikordusi tegin pisut veidra arvu, siis tuli endal sinna vahele miski jupp veel tekitada. Nii et üks augurda on lisaks.
Kuna Toomas oli oma 
Pisut eelmise kampsuni peale vaatamist ja tuli otsus, et seekord päris nii palju palmikuid ei tule. Tuli pisut vähem. Ja kuna kampsun sai kootud suhteliselt umbes (proovilapil proovisin erinevaid palmikuid ja kudet), siis sai ülemine kokkuvõtmine mitte päris selline, nagu ma oleksin soovinud. Selleks, et oleks vähem õmblemist, tegin ta ülevalt raglaanis, kuid tahtsin, et küljel olev palmik kraesse keskele jookseks. Paistab, et ei olnud ikka kõige parem mõte. Või siis tegelikult oli viga vist teostuses rohkem ,aga seekord üles harutama ei hakanud. Toomas oli väga rahul ja käib nüüd uhkelt teistele näitamas, et näe, minu emme tehtud kampsun. No teeb ikka uhkeks küll :)
Veidike ka tehnilisi andmeid: Vardad 4, heegelnõel krae lõpetamiseks 5, kaal 295 g. Lõng oli puuvilla ja akrüüli segu. Idee ja teostus enda omad.
Sain oma kalli ämma käest küsimise peale silmuskudumise raamatu ja ka pisut ühekordset peenikest villast lõnga. Enne veel, kui ta jõudis raamatukogust kohale tuua Haapsalu salli raamatu ja pitside raamatu, jõudsin ma leida ühe mustri mis mulle kangesti meeldis ja mille ma lihtsalt pidin järele tegema. 
Esimeseks eesmärgiks oli Haapsalu salli kudumine. See on järgmisena plaanis. Muster ise on siis 
Alläär lähemalt: 
Peale poolt aastat seismist võtsin ma kätte ja harutasin ta taas keradesse. Ja temast sai öökullidega kampsun, mille mustri saamiseks tegin ma Ravelrysse konto (senimaani olin seda miskipärast vältinud).
See, et ma öökullidele silmadeks nööpe ostma ei hakka, oli mul kohe alguses selge. Kuna valge kampsuni peal tulid öökullid väga lumekaku moodi välja, siis esimese hooga tahtsin teha siniseid silmi. Kuid läksin siiski googlest pilte otsima, et kinnitust saada. Ja minu kurvastuseks ei olnudki lumekakkudel siniseid silmi. Vaid ikka oranzid. 
(Pilt pärit 
