Kevadega lõppes kooliaasta. Ka lasteaias mindi puhkusele. Ja ma tahtsin kangesti oma kallile töökaaslasele kingitust selle puhul teha. Kuna ta kannab palju erinevaid ehteid ja oli hiljuti saanud ühe teise töökaaslase käest roosidega punase-valge käekee, kes keeldus sobivaid kõrvarõngaid juurde tegemast, siis üritasin ise midagi nikerdada. Võtsin oma Cerniti varud välja ja hakkasin aga voolima. Esimese tulemusega ise päris rahule ei jäänud.
Ja selle valmimise ajaks oli juba uus idee küpsenud. Niisiis oli veel tarvis teha.
Ja kuna ühe kõrvarõnga paari jagu polümeersavi suurde ahju panemine oleks olnud ilmselge energia raiskamine, tegin midagi veel juurdegi. Ehk siis selle lilla komplekti jagu pärleid.
Keerasin need kõik üsna hilisel õhtutunnil eheteks kokku ja olin juba voodisse läinud, kui kuidagi und ei saanud. No mis siis ikka. Tõusin aga voodist üles, võtsin oma varem valmis tehtud vilditud karbikese välja ja üritasin teda kuidagimoodi kaunistada. Pean ütlema, et ega ma oma tulemusega ikka eriti rahule ei jäänud. Tuleb vist hakata tikkimist harjutama, aga esimene katsetus sai selline:
Järgmisel hommikul panin kogu komplekti Maimule lauakese peale ja jäin hinge kinni pidades ootama, et kas talle ikka meeldib. Ta üllatus ja meelehea olid niivõrd ehedad ja toredad, et kohe ei oskagi seda enda rõõmu selle peale kirjeldada. Tikkimisoskuse kohta ei maininud ta midagi, aga ehted meeldisid talle ikka väga. Ja nüüd ta kannab neid :) Kogu komplekt sai siis kokku selline:
Tore on teha asju, mis kellelegi rõõmu teevad ja meeldivad ning millel ka kasutust edaspidi on :)
Malle tuli minu juurde jutuga, et talle oleks salli tarvis... Ise päris hästi ei teadnud, et mis see olema peaks, mida ta tahab. Isegi materjalis ei olnud ta kindel. Näitasin talle siis ette, et mis mul kodus olemas on ja lõpptulemusena võtsime heidevarud välja ja hakkasime kahekesti sallikest riide peale laiali laotama. Sai selline lihtsamat moodi sall. Et sinisest heidest põhi ja mustaga pisut mustrit juurde. 
Siis sall rulli ja rull pesumasinasse. Kuna ma oma õekest nüüd juba mõnda aega näinud ei ole, ei tea ma ka öelda, et kas ta seda salli ka kannab. Kusagile märkisin ma kunagi ka salli mõõdud ja kaalu üles, kuid kuna vahepeal on mitu kuud mööda läinud, ei ole ma enam vähemalt hetkel võimeline seda paberitükikest üles leidma. Nii et seekord jääb ilma mõõtmeteta. Kui kunagi oma postitustega järje peale saan, siis saab ehk ikka korralikult kõik üles kirjutatud, mis tehtud. Praegu olen paraku mitmeid kuid maha jäänud oma tegemistest.
Ning ka fakt, et mõne inimese juurde tuleb armastus ka ise. Siin siis pilt Erika seebi kuivatamise paberist, kuhu iseenesest süda tuli:
Eile lõpetasin Toomase kampsuni kudumise - tegin teise varruka lõpuni ja peitsin otsad. Tegema hakkasin ma teda üksnes seepärast, et kui mehele kampsunit kudusin, siis käis poiss nagu uni peale, et nüüd tuleb temale ka kampsun kududa. No ja eks ma siis lõpuks tegingi seda. Üleval alla raglaan. Paraku sai vist varrukaks ja kereosaks liiga hilja üle mindud, nii et kaenlaalused ei hoia üldse hästi. Vist tuleb uuesti teha. Aga valmis sai töö igatahes tehtud Vernito lõngast ja nr 4 varrastega (varrukad said küll 3,5 suurusega tehtud).
