kolmapäev, 30. märts 2011

Linik

Sel nädalavahetusel sai käidud Võrumaal tantsulaagris uusi tantse õppimas. Kuna ma oma vöötelgi ei tahtnud tee peale nokitsemiseks kaasa võtta, aga see oli ette teada, et sõit tuleb pikk, siis otsisin enne minekut midagi, mida võiks tee peal teha. Ja kunagi omale internetist arvutisse salvestatud linikumustrite seast leidsin ühe, mis tundus piisavalt põnev, et seda võiks endale tahta. Ja nii ma siis heegeldasin terve tee Sakust Pikäkannule ja pisut üle poole teest tagasi. Ja valmis sain nii palju: Et aga linik pooleli ei jääks, tegin ta siiski kodus ka lõpuni. Valmis linik: Mõõtudeks 57x34 cm, materjaliks mingi tundmatu heegelniit ja Novita Virkkauslanka (50 g tundmatust jäi puudu lihtsalt....) ning nõela suurus oli 1,25. Ja pildike ka kohast, mille jaoks linik mõeldud oli: Tervet kappi ei saa veel näidata, kuna osad uksed on veel puudu.

pühapäev, 20. märts 2011

Varasalv

Võtsin täna järjekordselt sahtlist välja ammustest aegadest pärit näputöö, mis minu teada on mu vana-vanaema toodangust pisikene osakene. Seda juhtub nii umbes korra aasta jooksul ja ma teen seda, ise mõeldes, et miks need ilusad asjakesed ikka kusagil sahtlipimeduses olema peaksid, et ehiks nendega hoopis oma kodu ja eksponeeriks kaunist käsitööd. Tulemus on paraku iga kord sama - vaatan, katsun, imetlen, õhkan ja panen ikka ilusasti tagasi sahtlisse. No lihtsalt niiii peenike ja uskumatult ilus töö, et ei raatsi igapäevaselt välja laduda. Ja nii need kaunid linikud ja ninarätid sahtlis puhkavadki. Seekord aga võtsin siiski välja ka fotoka, et teistelegi oma esiemade tööst seda piskut näidata, mis minuni jõudnud on. Nii mõnegi liniku puhul on tegemist minu jaoks täiesti võõra tehnikaga, mille kohta ma võin vaid aimata, mismoodi see tehtud võiks olla. Ja uskuge - pildid räägivad enda eest (kuigi korralikult pressimata, on nende õrnus siiski näha).


































Esimene vöö

Ja valmis ta saigi. Päris esimene. Õigeid materjale ei jõudnud siiski ära oodata. Enne tegin veel ühe vöö puuvillase niidiga. Ja selle tegemine läks ausaltöelda palju libedamalt kui praegune linase niidiga üles rakendatud vöö. Mõningase harjutamise tulemusena oli mu kudumiskiiruseks üks mustrikord 40 minuti jooksul. Ja töö edenemist oli mõnevõrra ka tegemise ajal näha. Niisiis Põhja-Tartumaa naise vöö aineline rahvuslik kirivöö. Kootud osa pikkust sai 170 cm, laiust 4 cm. Ise jäin üsna rahule ja kinkisin juba äragi - palju õnne sünnipäevaks, Margot :)