Kuna Margot kutsus mind koos perega tänaseks oma peaaegu et uut ilmakodanikku (täna 4-kuuseks saavat) ja oma maalähedast koduamaja vaatama, mida me tegelikult mõlemat juba näinud oleme, siis uurisin, et mida tal tarvis oleks. Tuli välja, et tütrekesel oleks vaja kindaid, mida sügiseste ilmadega kombeka alla panna, et käed külmetama ei hakkaks. Sussredasin siis midagi valmis.
Kindad on tehtud õhukesest fliisist ja peale sai tehtud tikandiproovi.
Kuna ma tikkida tegelikult ei oska, siis välja tuli nii, nagu tihtipeale. Aga no eks ma pean siis veel pisut harjutama, et osavamaks saada :)
Ja selle valmimise ajaks oli juba uus idee küpsenud. Niisiis oli veel tarvis teha. 
Ja kuna ühe kõrvarõnga paari jagu polümeersavi suurde ahju panemine oleks olnud ilmselge energia raiskamine, tegin midagi veel juurdegi. Ehk siis selle lilla komplekti jagu pärleid. 
Keerasin need kõik üsna hilisel õhtutunnil eheteks kokku ja olin juba voodisse läinud, kui kuidagi und ei saanud. No mis siis ikka. Tõusin aga voodist üles, võtsin oma varem valmis tehtud vilditud karbikese välja ja üritasin teda kuidagimoodi kaunistada. Pean ütlema, et ega ma oma tulemusega ikka eriti rahule ei jäänud. Tuleb vist hakata tikkimist harjutama, aga esimene katsetus sai selline: 
Järgmisel hommikul panin kogu komplekti Maimule lauakese peale ja jäin hinge kinni pidades ootama, et kas talle ikka meeldib. Ta üllatus ja meelehea olid niivõrd ehedad ja toredad, et kohe ei oskagi seda enda rõõmu selle peale kirjeldada. Tikkimisoskuse kohta ei maininud ta midagi, aga ehted meeldisid talle ikka väga. Ja nüüd ta kannab neid :) Kogu komplekt sai siis kokku selline:
