Malle roosikomplekt

 Oma õekeselt nuiasin ma enne tema sünnipäeva kingisoovi. Lõpuks sain tema poolt mõned küsimused. A`la "Kas sa kella saad teha?", "Kas sa pisikeste roosidega käevõru moodi kella saad ka teha?", "Kas sul pronksivärvi vidinaid on?", "Kas sa sõrmuseid ka saad teha?". Mina siis tekitasin endale mõned pronksivärvi vidinad ja uurisin, et mis värvi võiksid roosid olla. Tuli välja et roosad. Ikka roosa-roosad, mitte nii natuke roosad.

 

 Segasin siis natuke pärlmuttri ja roosa värvi polümeersavi kokku ja hakkasin voolima. Mitu tundi voolisin. Ja roosikesed läksid järjest väiksemaks ja väiksemaks.

 Roosikeste vahele panin ehetele ka musti oonüksi chipse. Viimaseid, mis Egiptusest tõin (oh, miks ma ometi nii vähe sealt pudinaid kaasa ostsin :S).

 Komplekti said siis kell

 Sõrmus

 Juukseklamber

 Ja kõrvarõngad

Lõpptulemuseks oli päris uhke roosikestega komplekt, mida võiks kunagi isegi korrata. Või miskit sellelaadset veelgi teha. Õde jäi igatahes rahule, kuigi kõiki asju korraga ta kanda ei taha - pidavat liiga palju olema. Aga ometi olen ma neid asju kõiki tal küljes näinud :)

Pokaalisõrmused

Enne jõule sai tehtud pisut pokaalisõrmuseid. Osad (13-sed komplektid said tehtud) läksid Jõuluvana abistamiseks ämma kingituseks, osad sai kallis paariline Elsi endale ja ühe komplekti jätsin ka endale. Elsi sai endale pallikesed, millede ääristamiseks panin sinised seemnehelmed (tal on kodus suurem jagu asjadest sinised, et ehk läheb ülejäänuga kokku) ja endle ning ämmale said valgete seemnehelmeste vahel levad värvilised roosid. Nokitsemist jagus pikemaks. Roosid ja pallikesed on voolitud Polümeersavist ning koos seemnehelmestega aetud eelpainutatud sõrmusetraadile. Pokaalisõrmused on juba ka sihipärast kasutust leidnud, kuid järgmise korra jaoks on juba paar ideed, mida teisiti teha.

peavõru

Karmen sai endale lisaks kookidele minu poolt ka peavõru sünnipäevaks. Paistis, et ta jäi sellega rahule. Ja kuna ta koolivormi juurde tavalisi ehteid kanda ei tohi, siis ehk peavõru ikka võib panna :)
Roosi ja pärlid voolisin Fimost ja kinnitasin peavõru toorikule tamiiliga.

Kõrvalprodukt

Eelmises postituses olnud ehetele tekkis tegemise ajal väike kõrvalprodukt - teine komplekt kõrvarõngaste ja ripatsiga. Jällegi jäin roosidega täitsa rahule :)

Ehted Maimu õetütrele

Kunagi sai Maimule tehtud juba olemasoleva käeketi juurde sobivad kõrvarõngad. Ja tema õetütrele hakkasid need nii väga meeldima, et Maimu tellis minu käest tema jaoks ühe ehtekomplekti. Ise jäin nende roosidega juba päris rahule, kuna õie kroonlehed said ilusad õhukesed ja päris loomutruud. Maimu jäi ka rahule ning loodetavasti ka tema õetütar, kellele ehted mõeldud olid. Tegemist oli minu esimese tellimustööga :)

Maimule sünnipäevaks

Nonii. Nüüd üle eriti pika aja suutsin ma ennast käsile võtta, et midagi siia ka üles riputada. Suve jooksul on tehtud nii mõndagi ja eks ma siis üritan ka tubli olla ja siia üles riputada asjad, mis tehtud said.
Mai lõpus sai Maimule sünnipäevaks üks ehtekomplekt voolitud. Tuli ta välja küll hoopis teistsugune, kui olin alguses mõelnud, kuid Maimu kannab ikka. Endiselt ei väsi ma kordamast, et küll on tore teha asju, mida kantakse ka :) Komplekt ise sai siis selline:

Ehted Maimule

Kevadega lõppes kooliaasta. Ka lasteaias mindi puhkusele. Ja ma tahtsin kangesti oma kallile töökaaslasele kingitust selle puhul teha. Kuna ta kannab palju erinevaid ehteid ja oli hiljuti saanud ühe teise töökaaslase käest roosidega punase-valge käekee, kes keeldus sobivaid kõrvarõngaid juurde tegemast, siis üritasin ise midagi nikerdada. Võtsin oma Cerniti varud välja ja hakkasin aga voolima. Esimese tulemusega ise päris rahule ei jäänud. Ja selle valmimise ajaks oli juba uus idee küpsenud. Niisiis oli veel tarvis teha. Ja kuna ühe kõrvarõnga paari jagu polümeersavi suurde ahju panemine oleks olnud ilmselge energia raiskamine, tegin midagi veel juurdegi. Ehk siis selle lilla komplekti jagu pärleid. Keerasin need kõik üsna hilisel õhtutunnil eheteks kokku ja olin juba voodisse läinud, kui kuidagi und ei saanud. No mis siis ikka. Tõusin aga voodist üles, võtsin oma varem valmis tehtud vilditud karbikese välja ja üritasin teda kuidagimoodi kaunistada. Pean ütlema, et ega ma oma tulemusega ikka eriti rahule ei jäänud. Tuleb vist hakata tikkimist harjutama, aga esimene katsetus sai selline: Järgmisel hommikul panin kogu komplekti Maimule lauakese peale ja jäin hinge kinni pidades ootama, et kas talle ikka meeldib. Ta üllatus ja meelehea olid niivõrd ehedad ja toredad, et kohe ei oskagi seda enda rõõmu selle peale kirjeldada. Tikkimisoskuse kohta ei maininud ta midagi, aga ehted meeldisid talle ikka väga. Ja nüüd ta kannab neid :) Kogu komplekt sai siis kokku selline:
Tore on teha asju, mis kellelegi rõõmu teevad ja meeldivad ning millel ka kasutust edaspidi on :)

Öölamp poistele

Peale jõule läbipõlenud kuuseküünlaid vaadates jäi mul miskipärast silma küünalde juhe. Kuna kuuseküünaldega on selline lugu, et odavam tuleb uued küünlad osta kui kõiki läbipõlenud lampe ükshaaval vahetama hakata, oli selge, et nende küünaldega pole enam midagi teha. Aga juhe oli ju ilus. Lausa nii ilus, et tuli tahtmine poistele ise öölamp meisterdada (nad on viimasel ajal muidu pidevalt laelambi kõige nõrgema reziimi peale jätnud, kuid see on minu arust ikka liiga valge). Idee polnud veel päris küps ja nii jäigi lampide küljest lõigatud juhe lihtsalt oma aega ootama. Kui veidi aega oli juba möödas ja ma juhtusin Espakisse, tuli mul meelde, et ma ju ei saa lampi ehitada, kui mul puuduvad lüliti ja pirni pesa. Lüliti oli minu nägemuses kindlasti lambi peal, mitte juhtme küljes. Niisiis sai ostetud üks pisike pesa ja nupuke lambile. Ikka veel ei olnud ma oma tööde järjekorras kindel. Mati lubas mulle lambile aluse teha. Kupli olin otsustanud teha polümeersavist. Lõpuks jõudsime kompromissile, et mina teen kõigepealt kupli valmis ja siis Mati teeb vastavalt sellise aluse, nagu tarvis. Esimene mõte oli mul savi kummuli oleva kausi peale panna. Ja et ta kausi külge kinni ei jääks, panin küpsetuspaberi vahele. Vaatasin veidike oma alust ja sain aru, et ta on liigselt suur. Väiksemat kaussi ka ei saanud võtta, kuna siis ei oleks pirn püstiselt sisse ära mahtunud. Veidike köögis ringi vaadanuna leidsin, et purk oleks ka tore. Tõmbasin siis aga sellesama küpsetuspaberi purgile peale ja üritasin teda kaane alla kinni saada. Hakkasin juba natuke tegutsema kui tulin veelgi paremale mõttele - miks mitte ehitada lamp purgi sisse! Väike telefonikõne elektrikust mehevennale ja sain kinnitust, et võin proovida küll. Niisiis võtsin küpsetuspaberi vahelt ära ja kõik võis alata. Voolisime koos Oliveriga vähemalt kaks tundi, kusjuures panin ka tema tegemisi lambi peale. Kui terve lamp oli kaetud, siis katsime ka ühenduskohad ussikestega, mida Oliver mulle lahkelt rullis. Väike küpsetusprotseduur ja kuppel oligi valmis. Paari päeva pärast oli Mati valmis ka aluse tegema. Selleks pidin mina siis töökotta minema ja talle joonistama, et mis kujuga lamp tuleb ja kustkohast juhe välja hakkab käima. Noh, erilist vaimuannet ma üles ei näidanud ja seega sai aluse kuju mitte niiväga huvitav. Kuid käis küll. Veidikene juhtmetega mässamist ja terve elamise lühisesse laskmist ja valmis ta saigi. Põhja alla liimisin tüki seemisnahka, et lamp laua peal liigselt ei libiseks ja ka selleks, et kaitsta juhtmeid pisikeste näppude eest. Lapsed on oma lambiga igatahes rahul ja mina ka. Kuigi Cernit purgi peal pragunema hakkas, ei ole ta senimaani sealt veel küljest ära kukkunud. Ja kui hakkabki kukkuma, siis ei ole kuigi keeruline võtta uus purk ja see näiteks akrüülidega ära värvida hoopis :) Olemas on ju ka võimalus lausa igaks õhtuks uus kuppel meisterdada :D

Öökullikampsun

Alguses oli kaltsukast pärit kampsun. Selle pilti ei suutnud ma kahjuks oma arvutist tuvastada. Järgmiseks sai temast ühe ilusa mustri järgi tehtud hõlmik (arvuti kõvaketta rikke tõttu kahjuks on lingid kadunud...), mida ma kordagi ei kandnud. Aga iseenesest oli ta ilus. Kuid paraku mitte minu seljas. Välja nägi ta selline: Alläär lähemalt: Peale poolt aastat seismist võtsin ma kätte ja harutasin ta taas keradesse. Ja temast sai öökullidega kampsun, mille mustri saamiseks tegin ma Ravelrysse konto (senimaani olin seda miskipärast vältinud).

Kuna minu lõng ja vardad olid peaaegu et kaks korda peenemad kui mustris antud, korrutasin ma silmade arvu lihtsalt kahega ja tegin ikkagi. Öökullid said ka pisut ümber tehtud (kahandasin iga palmiku liikumise juures ühe silma), kuid põhimõtteliselt pärineb kampsun siis siit. See, et ma öökullidele silmadeks nööpe ostma ei hakka, oli mul kohe alguses selge. Kuna valge kampsuni peal tulid öökullid väga lumekaku moodi välja, siis esimese hooga tahtsin teha siniseid silmi. Kuid läksin siiski googlest pilte otsima, et kinnitust saada. Ja minu kurvastuseks ei olnudki lumekakkudel siniseid silmi. Vaid ikka oranzid. (Pilt pärit siit)

No mis siis ikka, sai siis oranzid tehtud, ega needki ju koledad pole. Igatahes said minu öökullid igaüks omaette iseloomu, kuna ükski silm ei ole teisega täpselt samasugune. Päris rahul ma kampsuniga ei ole. Kõige vähem meeldib mulle see selja peal kahandamine, kudi selle parandamiseks tuleks terve kampsun uuesti üles harutada. Seda ma hetkel ei viitsi (passeosa kudusin küll ümber, kuna minule õpetuses pakutud silmade jagamine ei sobinud kohe üldse), nii et kanna sedamoodi natuke aega ja kui õnnestub ennast lõpuks veidi pisemaks saada, siis võib ju uue teha :)
Veidikene ka numbrilist informatsiooni: Lõngaks kaltsuka kampsunist harutatud 100% puuvill, vardad nr 4 ja silamdeks Cerniti nööbid. Kampsuni kaal 610 grammi.
Läheb see kampsun ka minu ühe tööna Isetegija koostegemise alla.