Sellest pidi saama minu enda vöö, mis pidi ümber mu kere vähemalt kolm tiiru tegema. Kuid kuna see oli mul esimene kord rakendada üles vöö linase lõimega, siis ei tulnud ta üldsegi nii hästi välja, kui ma oleksin tahtnud.
Kõigepealt, peale esimest rakendamist ja paari kudumistundi otsustasin ma, et nii ei lähe kohe mitte (linane lõim oli hirmus lõdvalt ja villane väga pingul mskipärast) ja harutasin tehtud töö lahti, et saaks kõik maha korjata. Kui kõik oli maha juba korjatud, siis alustasin oma tavalise jonniga ikka algusest peale. Et kuidas siis nii, et teised saavad ja mina ei saa.
Nii ma siis rakendasin vöö uuesti üles, sel korral linast lõime tublisti pingutades ja villast suhteliselt lõdvalt kerides. Tulemus ei tulnud ikkagi nii hea, kui oleks võinud. Sel korral juhtus siis nii, et vöö rakendamise käigus läks kogu töö nii palju pingesse, et telgede pulkade kaugemad otsad olid juba palju lähemale väändunud üksteisele kui lähemad. Selles võis muidugi süüdi olla ka vöö päris parajalt suur laius. Niisiis oli sel korral tulemuseks pisut ebaühtlase pingega vöö, mida ma ikka hakkasin tasapisi pusima, lootes ta ikkagi valmis saada. Paraku tekkis hädasid veelgi. Kuna valitud villane oli nii karvane (Novita 7 veljestä), siis oli iga vaheliku tegemine paras piin. Ja kui eelmise vööga läks ühe mustrikorra peale 40 minutit, siis sel korral läks ikka pea 2 tundi (servadest oli pisut teine, aga see nii suurt ajakulu juurde ei pannud).
Ja nii ma siis lõpuks alla andsingi. Arvates, et küll ma ta kuidagimoodi ära kasutan. Lõikasin oma valmis jupi telgedelt maha, et näha, et kaks kolmandikku on ikkagi tegemata... aga sellise piinaga oleksin ma seda ikka aasta aega vähemalt teinud vist. Kuid kuna poolik töö oli olemas, oli talle ka mingit väljendust vaja... ja nii ma siis seekord s....st saia tegingi. Tuli täitsa tore sepik välja küll, ma arvan.
Oligi tänu ebaühtlasele ülelsoomisele ühest küljest pikem ja teisest lühem - täpselt paras niimoodi kasutamiseks :)
Nüüd on vaid kleiti sinna juurde vaja, millega teda kanda. Selle viimase tegumoe üle ma veel mõtisklen. Vöö ise sai siis 8,5 cm lai ja 80 cm pikk. Kootud Põhja-Tartumaa naise vöökirja järgi.
Sisemisele küljele panin tugevduseks liimiriide ja öösiaukude tegemiseks kasutasin kusagilt kellegi blogist loetud õpetussõnu, et auku ei tasu vägivaldselt teha, vaid lükkasin erinevaid sukanõelu ja kudumisvardaid kasutades lõimed laiali, et midagi ei katkeks.
Üldiselt jäin seekord tulemusega rahule. Ja nagu öeldud, kui sobiv kleit ka juurde tekib, siis hakkan seda ka kandma. Vaatamata ebaühtlasele koele ja lainelistele äärtele. Ikkagi ise tehtud :)
Kui veidi veel harjutan, siis saan ehk juba harjutajaks varsti ;)
Hiljuti sai Isetegijas ringi tuuseldades koperdatud toreda teema otsa, kus nii hea juhend kirjas, et kohe ei saanud tegemata jätta. Ja nii valmis tarvikute kott väikesele õekesele...
Mine tea, ehk mingi hetk teen mõne veel :)
Vöö Avele sai tehtud Laulupeo jaoks, kus Ave sellega laineid lõi (isegi telekapilti jäi korraks :)) Paraku ei ole mult veel mingi muu mustriga vööd tellitud, kuna nägijatele on meeldinud see, mis mul juba olemas. Nii et seetõttu tuli Ave vöö jällegi Põhja-Tartumaa naise vöökirja järgi ja kurvastusega pean tunnistama, et üks sarnane on juba veel tehtud ja tõenäoliselt on veelgi üks tulemas (juba mõeldakse jõulukingituste peale...). Aga Ave jäi vähemalt vööga rahule :)
Minu esimesed mereklaasi ja traadi kombinatsiooniga ehted läksid kui soojad saiad mu käest minema kohe peale valmimist järgmisel päeval, kui nad tööle kaasa võtsin. Ja siiamaani tuleb veel kommentaare, mis kõrvu paitavad :) Ka endal on üks komplekt alles veel, mida ära anda pole raatsinud, muidu oleks ka see juba pihta pandud. Aga siin siis esimesed:
Hiljem on ka neid valminud, kuid paraku ei ole suurem jagu neist pildi peale jõudnud.
Sellest pidi saama minu enda vöö, mis pidi ümber mu kere vähemalt kolm tiiru tegema. Kuid kuna see oli mul esimene kord rakendada üles vöö linase lõimega, siis ei tulnud ta üldsegi nii hästi välja, kui ma oleksin tahtnud. 
Kõigepealt, peale esimest rakendamist ja paari kudumistundi otsustasin ma, et nii ei lähe kohe mitte (linane lõim oli hirmus lõdvalt ja villane väga pingul mskipärast) ja harutasin tehtud töö lahti, et saaks kõik maha korjata. Kui kõik oli maha juba korjatud, siis alustasin oma tavalise jonniga ikka algusest peale. Et kuidas siis nii, et teised saavad ja mina ei saa. 
Nii ma siis rakendasin vöö uuesti üles, sel korral linast lõime tublisti pingutades ja villast suhteliselt lõdvalt kerides. Tulemus ei tulnud ikkagi nii hea, kui oleks võinud. Sel korral juhtus siis nii, et vöö rakendamise käigus läks kogu töö nii palju pingesse, et telgede pulkade kaugemad otsad olid juba palju lähemale väändunud üksteisele kui lähemad. Selles võis muidugi süüdi olla ka vöö päris parajalt suur laius. Niisiis oli sel korral tulemuseks pisut ebaühtlase pingega vöö, mida ma ikka hakkasin tasapisi pusima, lootes ta ikkagi valmis saada. Paraku tekkis hädasid veelgi. Kuna valitud villane oli nii karvane (Novita 7 veljestä), siis oli iga vaheliku tegemine paras piin. Ja kui eelmise vööga läks ühe mustrikorra peale 40 minutit, siis sel korral läks ikka pea 2 tundi (servadest oli pisut teine, aga see nii suurt ajakulu juurde ei pannud).
Oligi tänu ebaühtlasele ülelsoomisele ühest küljest pikem ja teisest lühem - täpselt paras niimoodi kasutamiseks :) 
Nüüd on vaid kleiti sinna juurde vaja, millega teda kanda. Selle viimase tegumoe üle ma veel mõtisklen. Vöö ise sai siis 8,5 cm lai ja 80 cm pikk. Kootud Põhja-Tartumaa naise vöökirja järgi. 
Sisemisele küljele panin tugevduseks liimiriide ja öösiaukude tegemiseks kasutasin kusagilt kellegi blogist loetud õpetussõnu, et auku ei tasu vägivaldselt teha, vaid lükkasin erinevaid sukanõelu ja kudumisvardaid kasutades lõimed laiali, et midagi ei katkeks. 
Üldiselt jäin seekord tulemusega rahule. Ja nagu öeldud, kui sobiv kleit ka juurde tekib, siis hakkan seda ka kandma. Vaatamata ebaühtlasele koele ja lainelistele äärtele. Ikkagi ise tehtud :) 
Kui veidi veel harjutan, siis saan ehk juba harjutajaks varsti ;)
