Seelik ja pluus

Kunagi sai endale tehtud ülikooli lõpetamiseks selline komplekt. Komplekt oli armas, aga mina olin sel hetkel ikka väga rase. Nii et minu lootused, et seda ka hiljem kanda saab, ei läinud täide. Aga kuna riiet oli veel ja tahtmine oli ka olemas, tegin praeguste mõõtude järgi uue ja samasuguse :) Ehk siis et võta kaks :D seekord sai tulemus selline: (mina seal keskel enamvähem:P) Endiselt kantav ja tulemusega jäin rahule. Seekord olen küll endale sinna alla poest ostetud alussärgi pannud, kuna dekoltee on liiga sügav, et sellega avalikku kohta tihkaksin minna. Oma vanaisa 90-ndal juubelil oli ta mul igatahes ausalt ja uhkelt seljas.

Ehted Maimule

Kevadega lõppes kooliaasta. Ka lasteaias mindi puhkusele. Ja ma tahtsin kangesti oma kallile töökaaslasele kingitust selle puhul teha. Kuna ta kannab palju erinevaid ehteid ja oli hiljuti saanud ühe teise töökaaslase käest roosidega punase-valge käekee, kes keeldus sobivaid kõrvarõngaid juurde tegemast, siis üritasin ise midagi nikerdada. Võtsin oma Cerniti varud välja ja hakkasin aga voolima. Esimese tulemusega ise päris rahule ei jäänud. Ja selle valmimise ajaks oli juba uus idee küpsenud. Niisiis oli veel tarvis teha. Ja kuna ühe kõrvarõnga paari jagu polümeersavi suurde ahju panemine oleks olnud ilmselge energia raiskamine, tegin midagi veel juurdegi. Ehk siis selle lilla komplekti jagu pärleid. Keerasin need kõik üsna hilisel õhtutunnil eheteks kokku ja olin juba voodisse läinud, kui kuidagi und ei saanud. No mis siis ikka. Tõusin aga voodist üles, võtsin oma varem valmis tehtud vilditud karbikese välja ja üritasin teda kuidagimoodi kaunistada. Pean ütlema, et ega ma oma tulemusega ikka eriti rahule ei jäänud. Tuleb vist hakata tikkimist harjutama, aga esimene katsetus sai selline: Järgmisel hommikul panin kogu komplekti Maimule lauakese peale ja jäin hinge kinni pidades ootama, et kas talle ikka meeldib. Ta üllatus ja meelehea olid niivõrd ehedad ja toredad, et kohe ei oskagi seda enda rõõmu selle peale kirjeldada. Tikkimisoskuse kohta ei maininud ta midagi, aga ehted meeldisid talle ikka väga. Ja nüüd ta kannab neid :) Kogu komplekt sai siis kokku selline:
Tore on teha asju, mis kellelegi rõõmu teevad ja meeldivad ning millel ka kasutust edaspidi on :)

Müts Margotile

Margot on endale juba mitu mütsi saanud. Paraku pilte mul neist kõigist ei ole. Ühest siiski sain :)

Margoti varrukad

Margot sai 25. Ja kingituseks ma kudusin talle pisut. Ühed varrukad nimelt :) Ta jäi väga rahule. Idee ja teostus täiesti omad, kootud nr 4 varrastega.

Õele sünnipäevaks

Kuna ma terve igaviku pole oma blogisse mitte ainustki postitust teinud, siis on tehtud asju kogunenud ikka omajagu, mida näidata tahaks. Nii et hakkan aga tasapisi otsast panema ja ehk jõuan kunagi otsaga ka praeguste tegemisteni. Et alustuseks siis õekese sünnipäevakingitusest. Meisterdasin talle kõrvarõngad. Harjutasin selle jaoks parasjagu rõngaste keerutamist, mida varem ei olnudki proovinud. Nii et palju rõngaid ja kollaseid pärlikesi oma meheõe Anni varudest. Lisaks kõrvarõngastele sai ka õeke endale kootud varrukad. Umbes sarnased kui Margot oli saanud, kuid pisut teise mustriga. Varrukad said jällegi kootud ühest kaltsuka harutatud kampsunist nr 4 varrastega.

Riided nukule

Lasteaias minu rühmas on mitu nukku. Kuid riietusega on neil lood pisut täbarad. Seega valisin ühe nuku välja ja võtsin koju kaasa. Ikka selleks, et talle natuke kehakatteid meisterdada. Esimesena kudusin mütsi. Seejärel disainisin püksid, siis pihikseeliku ja siis veel pluusi. Kogu komplekt sai kokku selline: Selle komplekti panen ka Isetegijas kevadise projekti alla üles. Suvevaheajaks võtsin kaasa järgmise nuku, et ehk saab temagi miskit endale keha katma :)

Öölamp poistele

Peale jõule läbipõlenud kuuseküünlaid vaadates jäi mul miskipärast silma küünalde juhe. Kuna kuuseküünaldega on selline lugu, et odavam tuleb uued küünlad osta kui kõiki läbipõlenud lampe ükshaaval vahetama hakata, oli selge, et nende küünaldega pole enam midagi teha. Aga juhe oli ju ilus. Lausa nii ilus, et tuli tahtmine poistele ise öölamp meisterdada (nad on viimasel ajal muidu pidevalt laelambi kõige nõrgema reziimi peale jätnud, kuid see on minu arust ikka liiga valge). Idee polnud veel päris küps ja nii jäigi lampide küljest lõigatud juhe lihtsalt oma aega ootama. Kui veidi aega oli juba möödas ja ma juhtusin Espakisse, tuli mul meelde, et ma ju ei saa lampi ehitada, kui mul puuduvad lüliti ja pirni pesa. Lüliti oli minu nägemuses kindlasti lambi peal, mitte juhtme küljes. Niisiis sai ostetud üks pisike pesa ja nupuke lambile. Ikka veel ei olnud ma oma tööde järjekorras kindel. Mati lubas mulle lambile aluse teha. Kupli olin otsustanud teha polümeersavist. Lõpuks jõudsime kompromissile, et mina teen kõigepealt kupli valmis ja siis Mati teeb vastavalt sellise aluse, nagu tarvis. Esimene mõte oli mul savi kummuli oleva kausi peale panna. Ja et ta kausi külge kinni ei jääks, panin küpsetuspaberi vahele. Vaatasin veidike oma alust ja sain aru, et ta on liigselt suur. Väiksemat kaussi ka ei saanud võtta, kuna siis ei oleks pirn püstiselt sisse ära mahtunud. Veidike köögis ringi vaadanuna leidsin, et purk oleks ka tore. Tõmbasin siis aga sellesama küpsetuspaberi purgile peale ja üritasin teda kaane alla kinni saada. Hakkasin juba natuke tegutsema kui tulin veelgi paremale mõttele - miks mitte ehitada lamp purgi sisse! Väike telefonikõne elektrikust mehevennale ja sain kinnitust, et võin proovida küll. Niisiis võtsin küpsetuspaberi vahelt ära ja kõik võis alata. Voolisime koos Oliveriga vähemalt kaks tundi, kusjuures panin ka tema tegemisi lambi peale. Kui terve lamp oli kaetud, siis katsime ka ühenduskohad ussikestega, mida Oliver mulle lahkelt rullis. Väike küpsetusprotseduur ja kuppel oligi valmis. Paari päeva pärast oli Mati valmis ka aluse tegema. Selleks pidin mina siis töökotta minema ja talle joonistama, et mis kujuga lamp tuleb ja kustkohast juhe välja hakkab käima. Noh, erilist vaimuannet ma üles ei näidanud ja seega sai aluse kuju mitte niiväga huvitav. Kuid käis küll. Veidikene juhtmetega mässamist ja terve elamise lühisesse laskmist ja valmis ta saigi. Põhja alla liimisin tüki seemisnahka, et lamp laua peal liigselt ei libiseks ja ka selleks, et kaitsta juhtmeid pisikeste näppude eest. Lapsed on oma lambiga igatahes rahul ja mina ka. Kuigi Cernit purgi peal pragunema hakkas, ei ole ta senimaani sealt veel küljest ära kukkunud. Ja kui hakkabki kukkuma, siis ei ole kuigi keeruline võtta uus purk ja see näiteks akrüülidega ära värvida hoopis :) Olemas on ju ka võimalus lausa igaks õhtuks uus kuppel meisterdada :D

Sussid endale

Kuna detsembris kootud sussidele jäid tallad alla panemata, siis olid nad veebruari alguseks juba auguliseks kulunud. Seega oli karjuv vajadus uute järele. Seekord said nad tehtud sarnaselt ühtede varasematega, kus kudusin põhimõtteliselt lihsalt madala soki, millel alguse pisut lahti jätsin. Seekord sai siis nahk alla pandud. Nahk ise pärineb Humanast, kus veebruari kuu 10.- päeval sain nahast pükse lausa 3 paari. jagub nüüd nii mõnessegi kohta lõikumiseks, kuhu vaja on :)

Pääsusaba

See pääsusaba on järjekorras tegelikult nr 2, kuid viimistluse sai ta alles nüüd, viimasena. Sai viidud kingituseks Annile. Kootud lõngast Red Hart Margareta varrastega nr 4. Suurus tuli 190x100, küljepikkus 136 cm. Kaal 150 g. Kuna mustrikordusi tegin pisut veidra arvu, siis tuli endal sinna vahele miski jupp veel tekitada. Nii et üks augurda on lisaks.

Toomase kampsun

Kuna Toomas oli oma eelmisest kampsunist juba pisut välja kasvanud, oli tarvis uus teha. Seekord valis ta ise Humanast 10.- päeval ühe kampsuni, mille kohta arvas, et mina võiksin talle sellest uue teha. No mis siis ikka, kui laps ikka ise juba leiab, et ma võiksin talle ka vahelduseks midagi teha, siis loomulikult. Mis mul selle vastu ikka olla saab. Kaltsukast toodud kudum oli selline: Pisut eelmise kampsuni peale vaatamist ja tuli otsus, et seekord päris nii palju palmikuid ei tule. Tuli pisut vähem. Ja kuna kampsun sai kootud suhteliselt umbes (proovilapil proovisin erinevaid palmikuid ja kudet), siis sai ülemine kokkuvõtmine mitte päris selline, nagu ma oleksin soovinud. Selleks, et oleks vähem õmblemist, tegin ta ülevalt raglaanis, kuid tahtsin, et küljel olev palmik kraesse keskele jookseks. Paistab, et ei olnud ikka kõige parem mõte. Või siis tegelikult oli viga vist teostuses rohkem ,aga seekord üles harutama ei hakanud. Toomas oli väga rahul ja käib nüüd uhkelt teistele näitamas, et näe, minu emme tehtud kampsun. No teeb ikka uhkeks küll :)Veidike ka tehnilisi andmeid: Vardad 4, heegelnõel krae lõpetamiseks 5, kaal 295 g. Lõng oli puuvilla ja akrüüli segu. Idee ja teostus enda omad.