Sain ma siis lõpuks ka endale tehtud need pitsiga põlvikud, mida eelmisel aastal hästi Avele ära saata ei raatsinud. Aega võttis, aga asja siiski sai. Kudusin nad seekord ühekordsest Jõgeva villasest nr 3 varrastega. Lõngakulu oli 115 g.
Arvatavasti tuleb neid mõne aja pärast veel.
Eilse Halloweeni auks sai valmis nikerdatud üks kõrvitsake. Algne idee pärineb sellelt leheküljelt, kus on kogu õpetud jube mõnusalt punkthaaval kirjas ja piltidega illustreeritud. Minu esialgne vaimustus seda lehekülge nähes arvas, et seda võiks lasteaias lastega koos teha. Kaks nädalat tagasi kolleegi käest nõu küsides kuulsin, et see tema arust ikka liiga keeruline. Kuna mul vahendeid nagunii kohe võtta ei olnud, otsustasin kodus ise järele proovida, enne kui laste ette lähen. Ja tõsi ta oli. 
Ainuüksi ajaleheribade kleepimine võttis mul kaks tundi, rääkimata siis ülejäänud tööst ja sellest, et ma tulemusega kohe sugugi mitte rahul ei ole. 
Kuid eile lasteaias seda nikerdist värvides olid lapsed igatahes asjast väga vaimustuses. Õhtul kui toas sai tuli kustutatud ja küünal kõrvitsa sisse põlema pandud, oli efekt iseenesest päris tore. Ja lapsevanemad olid enamasti veendunud, et tegemise on päris kõrvitsaga. Nii et sai siis esimese katsetuse kohta enamvähem ok ja tegemislusti ning tahtmist jagus küllaga :)
ja siis veel pisut - Toomasele auto ja kaks katsetusroosi. 
Tundub, et kuna rooside tegemine oli piisavalt lihtne ja mitte väga materjalikulukas, siis seda peaks veelgi proovima :) Nii et ootan vist järgmist palgapäeva (kui ikka jaksan nii kaua...) :)
Selle salli valmimise jaoks (ja ehk kunagi tulevikus ka mõne teise asja tegemiseks) sai Mati abiga tehtud selline tore klotsike - Mati lõikas valmis klotsi ja mina muudkui märkisin ja puurisin :). 
Pulkadena kasutasin hambaorke, kuigi vaja oleks olnud midagi tugevamat. Ehk kunagi otsin poest mõned head naelakesed, mida saaks poolikute habmaorkide asemel kasutada - oleksid pisut tugevamad ja ei murduks nii kergesti ära ka. Motiiv ise on siis lähemalt selline:
Kuna talv on juba uksele koputamas ja külmad ilmad juba kohal, tuli ikkagi ette võtta poistele sokkide kudumine. Kaks korda alustasin Oliveri sokkidega, kuid parajad said alles kolmandad. Esimesed kaks said Tommile sobivad. Ühtedel Toomase sokkidel katsetasin ka diagonaalset soonikut, mis üsna hästi välja tuli mu arust. Vaid ühtepidi kippus ta lõdvem jääma, nii et pidin eriti kõvasti kuduma. Kolme sokipaari peale kulus üks tokk Novita Raita lõnga ja vardasuurus oli 3.
Nii. Lõpuks ometi sain ma siis ka midagi iseendale tehtud. Ja midagi sellist, mis mulle endale ka meeldib ja mida vast kandmagi hakkan. Tegelikult oli mul juba mõnda aega plaan endale miski kampsuni moodi asi valmis teha, kuid tegemiseni ei olnud ma jõudnud, kuna head ideed polnud veel kohanud. Kuid nüüd, kui sattusin sellele lehele. Siit siis tuli ka lõpuks käiku lasta kaltsukast 20 krooni eest harutamiseks ostetud kudum. Sest uued lõngad on ju niijube kallid, et neid ei jaksa hästi soetada (või noh, ei raatsi nagu kampsuni jagu lõnga osta, kui see maksab tunduvalt rohkem kui valmis kampsun). 
Niiisiis sai kaks õhtukest harutustöid tehtud ja siis pea kolm nädalat õhtuti kootud ning valmis ta saigi. 
Tehtud on ta 100% puuvillasest lõngast ja nr 4,5 varrastega. Tegin õpetuse järgi XL suuruse ja käiste kokkuvõtmist vähendasin pisut, kuna muidu oleksid varruka otsad kitsaks jäänud. Hädas olin veel sellegagi, et tegutsesin selle kudumi kereosa kudumisega maal ja ainukesed ringvardad olid 60 cm pikkused. Ja Võru käsitöö poode läbi kammides sealt ka pikemaid vardaid ei õnnestunud saada. Nii ma siis surusingi selle rohkem kui kolme meetrise ümbermõõduga asjakese 60 cm varraste peale. Lõnga oli parasjagu, nii et jäi pisut järelegi. Pisikesi jupikesi, mis luku kõrvalt igaks juhuks alles hoidsin, kasutama ei pidanudki :) Köögikaalu järgi kaalub mu uus riideese 670 grammi.
Algselt plaanisin ma seda endale, kuid peale paarikümmet rida oli selge, et mulle ta ümber ei mahu. Aga üles harutada ka ei tahtnud. Nii ma teda siis muudkui aga edasi tegingi ja lõpuks Maiale pähe määrisin. Maiale vist meeldis tulemus, kuigi seda oli üsna raske saada nii selga kui ka seljast ära.
Kuna juuni kuu värvispektri värv oli kollane ja Annil miski kollase-vaimustus peal on, siis küsisin talt, et mida kollast ta tahaks. Tuli välja, et üks heegeldatud kott oleks talle meeltmööda. Nii ma selle tegemist siis alustasingi. Ikka umbes ja katse-eksitus meetodil. Kuna mul oli aga varutud vaid üks 50-grammine heegelniidi kera, siis sai niit loomulikult poole koti peal otsa ja poes enam seda samasugust ei olnud. Võtsin siis pisut teise, kuid tuli välja, et nad omavahel kohe kuidagi ei sobi. Mõneks ajaks oli tegutsemise tuhin üle läinud, kuid lõpuks alustasin siiski uuesti algusest. Ja uus versioon sai tegelikult parem kah.
